Keerulisuses peitub lihtsuse võlu. Seda enam, et asjad pole kunagi nii nagu nad on või kuidas olla võiksid. Kõik on tunduvalt lihtsam ja oma lihtsuses võrratult keerulisem.

Kui tegelikkus naasis siis süttisid tuled. Või ehk õigemini saabus tegelikkus koos tulede süttimisega. Hetk hingetõmbepausi. Rohkem tegelikult õhuahmimismoment. Hetke kõhelnud tabas teda teadmine.

Keset metsa metsalikult jahedat sõbralikkust, kus keegi ei käi, sai see alguse. See algas nagu maa värisemine või tuumasõda, ainult et midagi ei olnud välja paista. Algus oli tehtud, kuid tegelikkus ei olnud veel taibanud. Vahel tundub, et tegelikkus ei saagi enne aru, kui vanem vend minevik selle üles korjab. Siis on aga juba liiga hilja. Tegelikkust aga ei leia isegi ajalooürikutest, mineviku taskupõhjadest.Tegelikkust ei olegi olemas. Õigemini on, aga teda näevad vaid üksikud põhusalt.

Igatahes, tulles tagasi, siis nüüd oli see saanud alguse ja tagasiteed enam ei olnud.