Meenutus eelmise kevade Deutschlandist

Sellel pühapäeva hommikul tundus kõik nii kõikehõlmav. Leidsin täitsa kogemata selle kirjutise nutisaatanast: 

Pühapäeva hommik. Taevas on sinine ning õhk pakatab erinevatest lillelõhnadest ja niidetud ning nüüd kuivava muru lõhnast. Kell on alles kümme kuid päike on juba soe ning iga hetkega on ka varjus rõhuvat hommiku jahedust üha vähem. Linnake ärkab tasapisi ellu: kenade justkui mõnest teisest ajastust pärinevate majade akendele ilmuvad unised näod, siniseks või punaseks või valgeks võõbatud puust aknaluugid lükkatakse lahti, tänavatel liiguvad üksikud ilma ja hommikut nautlevad jalgrattad. Nüüd aga hakkab tänavatele valguma rohkem hommikusi jalutajaid, sest hommikus kajab kirikukellade laul. See sobib nii imeliselt sellesse pühapäeva hommikusse ega sega sugugi selle hommikupäikeses sillerdavat rahu. Vastupidi: see annab idüllile viimase lihvi. VanaJumala ustavatele tallekestele märguandeks ja kutseks jumalateenistusele, unistele paganatele nuhtluseks. Küllap surub nii mõnigi padja kõrvadele ja sikutab teki üle pea ning üritab taas suikuda ning leida veel viivuks oma unenägude muinasmaa. Kuid ka paganatel on aeg ärgata.  Mina ärkasin enne kirikulaulu. Kuid kindlasti mitte enne kukke ja koitu, täiesti parajal ajal. Anne äratas mind poole kaheksa ajal. Kui hommikused toumetused olid tehtud võtsime garaažist rattad ning asusime teele kiriku poole. Anne pidi kirikukoori laulma minema, jumalateenistusele, ja mina, tahtes mitte tüli teha, lubasin kaasa minna. Rattaga sõitmiseks oli mu kampsun natuke liiga õhuke ja nii ei nautinud ma sugugi täiel rinnal seda hommikust väntamist nii nagu ma seda muidu teinud oleks. Kuid ikkagi oli ilus ja aegajalt kui päikeselaik külmale leevendust tõi, siis jõudis minuni see hurmav väike linnake oma üksteise otsa kiilutud majadega, oma lõunaprantsusmaad või itaaliat ( sest esimeses ei ole ma veel käinud) meenutava olekuga, paljude lillepõõsaste, rõdukastide ja väänlevate viinapuudega. Selline idüll et koju nagu ei tahakski, nii ilus et hakka või meeleliigustusest nutma. Jõudsime kiriku juurde ja lukustasime rattad. Minu üllatuseks oli see see kirik, mis mulle nii kangesti meeldib: gooti stiilis romani mõjutustega, mustrilise katusega. Anne viipas paarile tuttavale ning me läksime sellesse võimsasse hoonesse. Tasapisi hakkas minusse pugema rahutus, mina, noor ristitid pagan, olin küll lubanud kaasa tulla kuid tegelikult tegi mõte jumalatrenistusest mind närviliseks. Korraks lõi mind pahvikst selle kiriku ilu ja mind kütkestas selle arhitektuur, kuid ma ei suutnud seda nautida- olin justkui viies ratas vankri all. Anne pidi liituma kooriga ja sinna mind ei lastaks. Neil oli ka proov veel ning kirik oli peaaegu inimtühi peale mõne kõige ustavama jüngri- veel ebamugavam. Me olime juba läbinud pea poole kiriku vahekäigust kui ma Annele õlale koputasin ja tegin ettepaneku, et kas on okei kui ma läheks ja jalutaks natukene kuni ta vabaneb, sest see kirik rõhus mind ühtäkki ja ma tundsin, et ma pean sealt välja saama. Anne oli nõus ning ma lahkusin tõtakal sammul. Alguses uitasin tiiru ümber kiriku ning tegin paar pilti, kirusin, et korralikku kaamerat kaasa ei olnud võtnud. Edasi uitasin sinna poole kus uskusin olevat peatänava. Mõtlesin sellest et mida küll peale hakata selle pooleteise tunniga mis mul kulutada tuli. Oleks mul vaid raamat, siis võiks kuhugi maha ju istuda, kuid mul ei olnud raamatut. Kõndisin edasi ja jõudes peatänavale märkasin, et vastupidiselt minu arvamusele olid kohvikud avatud ning päris paljud olid tulnud oma pühapäeva hommikust linnupetet võtma kodust välja. Taas kajas õhus kirikukellade hääl- kell oli saanud 10. Äkitselt tundsin, et ma tahan kirjutada. See on midagi, mida ma ei ole tundnud ikka üsna pikka aega viimasel ajal. Liiga pikka aega. Ja nüud ma tundsin et nüüd on õige hetk ja just täna ei olnud mul ei paberit ega pastakat kaasas- lihtsalt masendav ja poed on kõik kinni, kui ma ka suudaksin leida miski raamatupoe siis ei oleks sellest mitte kõige vähematki kasu. Jalutasin edasi ja mõtlesin mida teha. Kuidas ma küll soovisin äkki kirjutada ja no oli ka natuke põhjust. Kujutlesin kuidas ma võiksin istuda jäätisekohvikus ja kirjutada ning õgida jäätist, mis siis et ma olen selle viimase nädala jooksul juba kaugeltki liiga palju jäätist õginud ning et mul tol hetkel isegi jäätiseisu polnud. Samas polnud mul ka ei paberit ega pliiatsit nii et jah.. Jalutasin edasi ja möödusin suurest toomkirikust kus meile oli neljapäeval tuur tehtud. Äkitselt ma teadsin kuhu ma lähen. Nimelt sinna kus me olime ühe purskaevu ääres koos sakslastega teisipäeval istunud. Mul ei olnud küll kirjatarbeid endiselt kuid ma üritasin inspiratsiooni endasse tõmmata, sisse imeda ning talletada. Kui leidsin lõpuks selle koha siis istusin seal pingile ja hakkasin sõna sõna järel telefoni toksima. Telefoni aku oli juba alguses punane. Lahjuks muutus see kirjutis selliseks päeviku või blogi sissekandeks nii et jah, schade. Ehk saan kunagi oma romaani eessõnas kasutada. Mingil hetkel tõusin püsti et leida tagasitee kohtumispaika ja toksisin kõndides edasi. Nüüdseks päike juba kõrvetab. Mõni hetk tagasi möödusin ühest vanatädist, kes oli oma majaees ratastoolis- ka tema nautis kitikukellade kõla silmas suletud.