Vabaduse kogemus. Surma on raske kogeda.

Lihtsalt istu ja püüa kahelda korraks kõiges. Kaheldav. Naljakas. Hirrrrrmus. Naljakas. Hirmusnaljakas. Reaalne?

Kuid tahtmatult tahtmatus võib tahetavaks saada

See tegelikult ei olegi see mida tahad. Kui ühel hetkel kaalud, siis põrkaks justkui  tagasi ja samas järgmisel hetkel, kui tundub, et pole põhjust tahta, sest põhjust pole ja võibolla pole kunagi olnudki. Siis tundub, et mida ei ole (ja võibolla olnudki pole) kuidagi õige ja tahetav. Õige hetk, mida kunagi olnudki pole, on aga möödas.

Vahel on tunne, et saatust ei olegi. Ei saa ju olla, et ta on selline, nagu ta on, kui ta oleks. Aga teda ju ei ole. Selles, et teda ei ole on ka justkui midagi saatuslikku

Täna õhtul ei ole enam adekvaatne ehk siit tuleb sahtlipõhi...

Vot kui lihtsalt läheks

tõuseks siit,

sellest rutiinist

mis rohust roheluse nõrutab.

Vot kui lihtsalt läheks

tuul juustes

mantlihõlmad valla

Ehk heidaks veel pilgu üle õla

Mitte üleoleva,

pigem haletseva.

Suruks kaabu uljalt pähe.

Tabab aga tegelikkus-

ma minna ei saa,

mul minna ei lasta.

Võibolla

kunagi kauemaks,

kui vaid ainus päev

või kaks...

Kuid

seniks jätkama pean

Iseenda haletseva pilgu all

Kui laulud ei lähe

ja tulema ei pea.

Kuis minna siis oleks ka ise sinna

Kust nad ei läinud

kuna tulema ei pea.

Lihtsalt minna,

tulemata edasi

jäämata tagasi

Vastuolude vastu.

Kuulen

Kuid ei kuula.

Tahaks vastata

Aga millele?

Ei kuulnud.

Kõik teised justkui teavad

Kuulsid

Kuulsid minu eest ära.

Tähelepanelikkus tardunud

On tähelepandamatuks.

Kas minu vastu suunatud

on kogu see nali,

mis justkui kohale ei jõua

Ja ometi ju on

ja üldse mitte naljakas

kaasa naeran

Kibe järwlmaitse.