Ah, ärge pange mind tähele, ma niisama siin masetsen...
Ja siis mõned masenduse riimid
*
Ka keset metsade sügavust,
hüljatud aasal,
sai juhtuma elulust.
Ei tea küll, mis aastal.
Ta korraks vallatult sähvatas,
korraks pölema lahvatas,
põles tuhaks
ja tuha kandis laiali tuul...
Masendavad sügisvihmad
aknaklaasi peksavad,
hinge sisse nukrust taovad,
lilled aias närtsivad.
Kuhu küll see suvi jäi,
mul meeles mõlgub küsimus.
kas võib see olla,
mul vaid näib,
mu ees on auk nii süsimust
ja mööda ei saa astuda. (kuigi ma tean küll, et veel ei ole ju nii sügis kui mul kohe oli selline sügise meeleolu)
**
Kas päriselt on nii,
et mu elus ei olegi mõtet,
miks muidu on elu mul piin,
oma ajus tahaks teha ma lõket.
Miks tundub mulle tihti,
et valel ajal ja vales kohas
ma olen
ja vahes silme eest kaob mu sihtki,
sest seda tegelikult ju justkui poleks.
Oh, miks ei võiks miski olla
või vähemalt proovida olla
nagu Mina Tahan
ja miks olen igakord seda soovides mina see paha?!
Mis mõtet on rabeleda
teiste "Mina Tahan"ite pärast
või kuulata teiste "mina tahan"eid
ja proovida neid täita,
kui vastu ei saa mingeid
samu vastukäike?
Ja ometi ma teen seda
tundes justkui vastutust
või vähemalt proovin teha
sisimas tundes
pahast rahutust.
